Loometee
Oma esimesed koolitüdrukuvärsid kirjutas Marie Under saksa keeles. Murranguliseks kujunes töötamine ajalehe "Teataja" talituses, kus ta tutvus Ants Laikmaa, Eduard Vilde jt eesti säravate loojatega saades nendelt innustust tegelemiseks emakeelse luuleloominguga.
Esimesed ilmunud luuletused pälvisid tähelepanu Noor–Eesti väljaannetes, luuletaja ise pühendus sel ajal oma tütarde kasvatamisele, tema kodust Tallinnas kujunes eesti kultuuriavalikkuse esimesi salonge. Underi tõeline luuletajadebüüt oli seotud kirjandusliku rühmituse Siuru esilekerkimisega (1917) olles seotud 20. sajandi eesti luule teise tõuslainega. Marie Underi esimene avalik esinemine, oma luuletuste ettekandmine Estonia laval Siuru avaõhtul, valmistas pettumuse nii autorile kui publikule, sest luuletaja nõrk hääl ei kandnud suures saalis ning kaasaegsed arvustajad ei halastanud. "Marie Underi laulud on pärlid. Neid hindame hiljem ta sonettide kogu puhul. Kuid oli kahju, et ettekandes puudusid kõik eeldused, nii meeldiv ka kui oli idee näha autori seotud pidulaual oma riimidega," kirjutas Hugo Raudsepp ajalehes Teataja. Ehkki Siuru avaõhtu esinemine ei jäänud tal viimaseks, hoidus luuletaja edaspidi oma luuletuste ettekandmisest. Aastatel 1917–1918 ilmusid Underilt luulekogud "Sonetid", "Eelõitseng" ja "Sinine puri", mis tegid ta tuntuks üle Eesti, äratades nii vaimustust kui protesti. Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast". Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus". Ilmunud on ka Paul Rummo poolt koostatud tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab". |
Looming
Underi looming on romantiline ja elamusterikas. Tema eluajal peeti tema luulet vägagi julgeks.
Luulekogud
Marie Underi loomingut leiab ka paljudest valik- ja koondkogudest. |
